Graafiline notatsioon

Graafiline notatsioon on muusika noodikiri, milles muusika ülesmärkimiseks kasutatakse mittetraditsioonilisi sümboleid. Graafilist notatsiooni hakati kasutama 20. sajandi alguses, kui eksperimentaalset muusikat loovad heliloojaid leidsid, et tavapärane lääne muusikas kasutatav muusika üleskirjutamise viis ei ole piisav uute muusikaliste ideede väljendamiseks[1]. Graafilises vormis esitab muusikat ka 1950. aastatel leiutatud mehaaniline transkribeerimisvahend melograaf.

Graafilisel notatsioonil on mitu vormi:

  • graafiline partituur, milles muusikat väljendatakse sümbolite ja illustratsioonide abil:
    Hans-Christoph Steineri partituur teosele "Solitude", loodud kasutades Pure Data programmeerimiskeele andmestruktuure

Horisontaaltelg on ajatelg, partituuri lugeda vasakult paremale;

  • suhtelist helikõrgust näitav noodijoonestik, kus tegelik helikõrgus selgub esituse jooksul;
  • klaviatuur-notatsioon, mille algidee pärineb mehaanilistes klaverites kasutatud nn noodirullidest. Taoline notatsioon on populaarne arvutite abil MIDI-muusika loomisel.
  1. "Pictures of Music at Northwestern University". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2009. Vaadatud 18. detsember 2009.

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search